Kõik elusolendid vajavad eksisteerimiseks vett. Meie ümber on nii palju vett, et me unustame ära, kuivõrd vajalik see ikkagi meie elutegevuseks on. Pöörates kraani, hakkab dušist pahinal vett purskama, poodides on lõputult erinevaid mineraalvee marke ja basseinid on klooriga rikastatud H2O’d pilgeni täis. Kõige olulisem on meile magevesi, kuna see kõlbab erinevalt soolasest mereveest ka igapäevaseks joomiseks ja tarbimiseks.

ÜRO andmete põhjal elab 85 protsenti maailma elanikkonnast maakera kõige kuivemates piirkondades ja 783 miljonil inimesel puudub ligipääs puhtale veele. See on tõeliselt mõtlemapanev fakt. Globaliseerumine aitab ebavõrdsele veejaotusele kaasa, kuna asjade tootmiseks kulub määramata hulgal vett. Kõige suurem osa tarbimisest endast toimub aga rikkamates lääneriikides. Me kasutame suurt hulka Maa veevarudest enda jaoks asju tootes, seejuures suunates tootmise vaesematesse piirkondadesse, et oma kasumit võimalikult maksimeerida ja jooksvaid kulutusi minimeerida. Suurtes tehastes kulub ilmatu suur kogus vett masinate jahutamiseks, loomade kasvatuse käigus läheb tonnide viisi vett kaduma ja isegi tänavate puhastamiseks võib keskmine arenenud riigi linn aastas miljoneid liitreid vett raisku lasta. Kõik see paneb sügavamalt mõtlema globalisatsiooni mõju suhtes meie veevarudele.

Globaliseerumine mõjutab linnastumist ehk täpsemalt öeldes tõstab üks nähtus teise tõenäosust. Mida tihedamad on majanduslikud ja sotsiaalsed sidemed erinevate riikide vahel, seda tõenäolisem on see, et inimesed kolivad suurtesse linnadesse elama. Mitmed teadlased on taolise väitega korduvalt välja tulnud ja sellel on reaalne alus. Nimelt on tihedamate sidemete korral rohkem tõmbepõhjuseid rändeks ja loomulikult toimub taoline ränne üldjuhul ikkagi suurtese metropolistesse, mitte väikeste küladega maapiirkondadesse. Selliseid näiteid leiab päris palju, näiteks New York Ameerika Ühendriikides, Singapur ja Hong Kong Aasias, London ja Berliin Euroopas. Kõik need linnad toovad sisse rahvusvahelisi inimesi, kellele meeldib end uutes keskkondades proovile panna. Miks see vee seisukohast tähtis on? Linnades kasutatakse väga palju vett. Tänavate pesemiseks, tulekahjude kustutamiseks, tööstustes tootmiseks jne. Vett läheb kõikjale tarvis ja see mõjutab oluliselt inimeste heaolu, sest kui vesi hakkab otsa saama, siis tekib tihedam võitlus väheste ressursside nimel.

Hetkel elame olukorras, kus globaliseerumine on tugevalt mõjutanud veemajandust. Ühest küljest toimub globaliseerumisest innustuv linnastumine, mis tõstab vee tarbimise määra oluliselt. Teisest küljest elab ikkagi suur osa maailmast aladel, kus ligipääs värskele joogi- ja pesuveele on rängalt piiratud. Taolises olukorras on väga lihtne kujutada ette mõnda arvutimängu ja lihtsalt ressursse ühest kohast teise tõsta, kuid reaalelus pole see nii lihtne. Ressursside liigutamine võib tegelikult hoopiski kulutada neid samu ressursse, mida proovitakse säästa. Hea näide sellest on tuuleturbiinid. Nende abil proovitakse loodust säästa, kuid nende masinate endi tootmine kulutab samuti ohtralt erinevaid maavarasid ja nendest loodud tarbevarasid.

Kõige tugevamad praeguse olukorra kriitikud on ähvardanud ja ennustanud, et veekriis võib lõppeda ülemaailmse sõjaga, sest teistmoodi pole võimalik ressursse omandada. Siinkohal on kõigil võimalik süngeid tulevikustsenaariume ennetada, hoides meie kallist loodusvara. Keera duši all kraan seebitamise ajaks kinni, eelista pudeliveele kraanivett ja tegele taaskasutusega. Kõik need väikesed sammud võivad pika peale suure muutuse esile kutsuda ja meid hullemate stsenaariumite ilmsiks saamisest päästa.