Kas maailm muutub väiksemaks või suuremaks?

Globaliseerumine pole must-valge nähtus, mida saaks lausa joonlauaga mõõta või täpseid tagajärgi paika panna. Fakt on see, et elame rahvusvahelistumise ajastul, kuid kõik selle tagajärjed on isegi kõige targematele teadlastele tume ala prestamos con asnef. Selge on see, et meie subjektiivset maailmataju muudab globaliseerumine kindlasti ja on juba seda arvestataval määral teinud. Rahvusvahelistumise käigus on tekkinud rohkem sidemeid riikide, organisatsioonide ja indiviidide vahel. Need sidemed on nii majanduslikud, sotsiaalsed kui logistilised. Samal ajal ei saa mainimata jätta seda, et üksikisiku tasandil on neid muutusi oma täies tervikus raske hoomata. Kuidas me saame kindlaks teha, millisel moel on nii suured globaalsed protsessid meid creditos rapidos mõjutanud? Üks viis on mõelda selle peale, kuidas on viimasel ajal meie maailmataju muutunud lähtudes tajutava globaalse terviku suurusest.

Mõned väidavad, et maailm on muutunud väiksemaks. Kiirete lennukite abil on võimalik liikuda üsna kähku ühest sõlmpunktist teise, näiteks Tallinnast Londonisse või Pariisist New Yorki. Samuti on tekkinud aina taskukohasemaid viise pikkade maade läbimiseks odavlennufirmade teenuste näol. Maailmas on olnud hostelibuume, mille käigus on odavad ja peamiselt seljakotiga reisivatele noortele mõeldud majutusasutused pidevalt avanenud ning avasüli rändureid soodsate hindadega vastu võtnud. Tänasel päeval on turismiturgu muutmas airbnb, mille kaudu on võimalik taskukohase hinnaga terveid kortereid üürida. Kui jätta turism ja transport kõrvale, siis aitavad digitaalsed lahendused meid ühendada inimestega, kes asuvad meist tegelikult tuhandete kilomeetrite kaugusel. Me võime kasutada Skype, Facebooki vestlust või meilivahetust, et saada teada, kuidas meile kallitel inimestel teiselpool maakera parajasti läheb. Kõik need erinevad nähtused tekitavad inimestes tunde nagu maakera oleks “kokku kuivanud”. Kõik on lihtsalt sedavõrd lähemal. Alati ei pruugi see füüsilisel kujul olla, kuid vaimselt on see erinevus siiski tajutav.

Teised arvavad, et maailm on muutunud suuremaks. Kõik eelnevalt loetletud võimalused tekitavad meile juurde rohkem valikuid ja võimalikke stsenaariume, mida võiksime oma elus praktilisel kombel läbi kogeda. Sellevõrra muutub maailm rikkalikumaks, kuna saame ette kujutada asju, mida me poleks end kunagi osanud arvatagi tegemas. Ja need fantaasiad ei pea jääma ainult vaimusilma. Digitaalsete lahenduste globaliseerunud ajastul on võimalik osta endale lennupiletid, osaleda interneti kaudu ülemaailmsel tööturul ja kindlustada töökoht teises riigis ning seejärel võttagi uus väljakutse vastu. Meil on võimalik kohtuda senisega võrreldes hulgaliselt rohkemate inimestega. Kui seda mõttekäiku järgida, siis on tõepoolest maailm märksa suuremaks muutunud. Ja kõikide nende arengutega, mis meid veel ees ootab, hakkab veelgi suuremaks muutuma.

Kokkuvõttes pole vahet, millist metafoori oma maailmavaate ja elu kogemise aluseks võtta. Vaid üks asi on selge. Ja see on globaliseerumise kindel mõju sellele, kuidas me ümbritsevaga suhestume ja milliseks meie reaalsus võib kujuneda.

Globaliseerumise eetilised vaatepunktid

Me elame globalisatsiooni ajastul. Selles faktis pole mitte mingit kahtlust, kuna rahvusvahelistumise protsessi “lapsed” on meile igalt poolt otsa vaatamas. Kõndides ringi poodides, surfates internetis ja lennates lennukiga ühest sihtkohtast teise: peaaegu võimatu on skeptiliseks jääda, et meie globaalses ühiskonnas ja selle toimimises on tekkinud jäädavad muutused, mis hakkavad veel pikka aega inimeste valikuid mõjutama.
Globaliseerumist saab vaadata mitmest küljest. Loomulikult analüüsitakse selle nähtuse majanduslikke, kultuurilisi ja psühholoogilisi mõjusid. Palju vähem aga mõeldakse selle peale, mida tähendab globaliseerumine eetilisest vaatenurgast. Selles blogipostituses vaatleme lähemalt rahvusvahelistumisega seotud eetilisi dimensioone ja mõtleme, kuidas neid võiks lähemalt käsitleda.

Lääne ja kolmanda maailma riikide vaheline suhe on väga oluline külg, millest on võimalik eetilist vaatenurka jälgida. Kolmanda maailma riigid sõltuvad nii mitmeski mõttes lääne riikide “heast käest”, mis külvab neid üle uute töökohtade, arengu ja infrastruktuuriga. Teisest küljest ekspluateerivad lääne riigid arenguriike, sest esimesed viivad teistest välja maa sisse peidetud ressursse, odavat tööjõudu ja muid hüvesid. Siinkohal tekib eetiline küsimus: millisel määral on muutnud globaliseerumine kolmanda maailma riikide elukvaliteeti halvemaks? Kaudselt on selles süüdi kõik läänes elavad inimesed, kes igapäevaselt mingeid väljaspool oma regiooni toodetud produkte tarbivad. Kui tihti mõtleme selle peale, et meie Nike jalanõud on toodetud inimeste poolt, kes saavad heal juhul nädalas sama suure palga kui meie teenime ühe päevaga? Seda teemat on suurepäraselt lahanud Naomi Klein raamatu “No Logo”, kus ta esitab veenvalt erinevaid argumente ja näiteid, mis peaksid läänes elavate inimeste silmi avava globaalselt lokkava ebaõigluse suhtes.

Naomi Klein kirjutas muuhulgas sellest, kuidas mõningates riikides on lihttöölised praktiliselt orjastatud, aga me ei näe sellest kunagi kaadritki. Tossude või brändirõivaste reklaamides astuvad üles kuulsused, kellel puudub igasugune kokkupuude sellega, kust kõik need tooted tegelikult tulevad. Nad promovad seda, meie võtame reklaami vastu ja arvamegi, et maailm on ilus. Tegelikult on aga kõikide nende toodete taga õnnetud elud. Kuivõrd tegu on eetilise küsimusega, siis siinkohal puuduvad kindlalt õiged vastused. Mõned akadeemikud väidavad vastupidist, et tegelikult oleks nende elu veelgi halvem ja see vähene raha, mida nad lääne jaoks mõeldud riiete tootmise eest saavad, on tegelikult neile suurt lisaväärtust loov.

Samas ei ole eetiline dimensioon ja selles esile tulevad vastuolud ainult kolmanda maailma riikide ning lääne kapitalistide vahelise suhte väljendus. Globaliseerumine muudab tihedamaks riikide vahelised sidemed, mille tulemusel reisitakse rohkem ühest piirkonnast, riigist ja kontinendist teise. Kahjuks on tänapäevane lendamise lahendus üsna tugevalt keskkonda saastav, kuna see põhineb fossiilsete kütuste põletamisel. Siinkohal tekibki küsimus, kas on eetiline reisida lennukiga ühest piirkonnast teise, kui selle käigus toimub atmosfääri ja keskkonna tugev saastamine? Egoistliku lähenemise korral oleks väga raske probleemi näha, kuid kui läheneda holistlikult, siis on lennureis üsna tugev osa keskkonna saastamisest. Samas on tõstnud rahvusvahelistumine elutempot ja inimesed ei kujutakski enam ette, et nad võiksid lihtsalt sõita rongi või autoga ühest Euroopa otsast teise. See võtab lihtsalt liiga palju aega!

Kant on öelnud, et iga eetilise küsimuse juures tuleks mõelda: “Kas soovid, et kõik teised sarnaselt sulle käituksid? Kas sulle meeldiks selle olukorra tulemus?”. Kui kujutada ette, et kõik maailma inimesed hakkaksid ühtäkki lennukitega lendama, siis oleks tulemuseks tõeline keskkonnakatastroof. Kui see nii on, siis miks teeme seda meie ise? Siinkohal peab ära mainima, et üha enam leidub maailmas inimesi, kes on otsustanud lõpetada lennukitega lendamise ja kasutavad edaspidi ainult transporti maismaal.

Lahendusi eetilistele küsimustele globalisatsiooni kontekstis on keeruline leida. Kõik need eetilised küsikohad tulenevad laiematest ideoloogilistest süsteemidest ja on kinni iga inimese subjektiivses maailmatajus. Kuni lahendusi on väga raske välja mõelda, on kindlasti kasulik lihtsalt selliste küsimuste üle mõelda. Tasub arutada oma sõprade ja tuttavatega – kuidas nemad erinevatesse eetilistesse dilemmadesse suhtuvad? Globaliseerumine ja selle tagajärjed pole lihtsalt meist sõltumatud protsessid, vaid igaüks meist aitab nendele omal isiklikul moel kaasa.

Globalisatsiooni mõju julgeolekule

Globalisatsioon on kujunemas üha suuremaks muutvaks jõuks rahvusvahelisel julgeoleku areenil. Tegu on kaheteralise mõõgaga, mis samaaegselt teeb julgeoleku tagamist kergemaks ja raskendab vastavate ametimeeste tööd märgatavalt. Millest selline ambivalentne roll?

Globaliseerumise protsessid aitavad kaasa tehnoloogiliste ja teaduslike saavutuste kiirendamisele ning nende viljade nautimisele. Tohutult paljud erinevad alad saavad võrdlemisi väledalt liikuvast progressist osa ja seejuures pole julgeolek mingi erand. Ideeliselt aitavad rahvusvahelistumise poolt mõjutatud protsessid kaasa uue ressursibaasi loomisele ja äärmiselt spetsialiseeritud võtete kasutamisele, mis peaksid aitama tagada riikideülest ja -sisest julgeolekust aastakümnete tagusega võrreldes tunduvalt hõlpsamalt. Nii see ongi, ent seejuures peame endile meelde tuletama, et julgeolekut loovad üksused pole ainsad organisatsioonid, mis on rahvusvahelistumisest kasu lõiganud. Samamoodi on loonud nutikaid võrke terroristid, kes aina enam vahetavad rahvusvahelisel areenil teadmisi, koordineerivad rünnakuid ja ostavad-müüvad isegi hävitavaid relvi.

Kui küsitakse, kas uued tehnoloogiad ja teaduslikud avastused on kõigis maailma hädades süüdi, siis tormavad nii mõnedki inimesed koheselt – käsi püsti – kinnitama, et just selles asi ongi. Tegelikult on tehnoloogia neutraalne (küll aga pole selle disain) ja oma põhilise kasutuse saab ta inimkätes. Loomulikult on sellele olemas vastuväide. Juba tehnoloogia disainimisel luuakse eeldused erinevate tegevuste võimaldamiseks. Internet aitab inimestel koonduda, teavet vahendada ja ühiste eesmärkide nimel koostööd teha. Koostöö tegemine on hea-kurja mõttes oma algseisundis neutraalses positsioonis. Jah, kui seda koostööd hakkavad tegema paadunud terroristid, siis muutub selle neutraalsus. Liigume nüüd ühe tasandi kõrgemale. Väidetavalt on suur osa viimase aja tehtud saavutustest kaudselt mõjutatud globaliseerumise pealetungist. Võttes eelneva loogikal põhineva mõttekäigu jällegi aluseks, siis võime julgelt öelda, et globaliseerumise mõju julgeolekule pole iseenesest halb ega hea, vaid seda kasutavad vägagi erinevate eesmärkide ja maailmapildiga isikud või nende grupeeringud.

Julgeolek pole ainult võitlus terroristide ja eriüksuste vahel. Meie julgeolek sõltub paljudest muudestki asjadest. Kujuta ette, et ühel hommikul netipanka sisse logides on sul arvel null eurot, kuigi said alles paar päeva tagasi 450 eurot palka. Kuhu see raha on küll läinud? Küsid elukaaslaselt, kas ta on ootamatult raha laenanud, ent saad eitava vastuse. Lähemalt uurides leiad, et see on kantud ühele Kaimani saarte pangaarvele. Jessake, su viimane raha on läinud! Mis teha!? See pole sugugi utoopiline stsenaarium, arvestades, et kuritegevus küberruumis on aina kasvav nähtus. Säilib tõenäosus, et pank saab röövist aru ja asendab raha, kuid siiski kahjustab see tugevalt meie turvatunnet. Seegi on globaliseeruva maailma üks tugevamaid julgeolekuriske. Aina enam teevad raha kantivad ja krediikaarte tühjendavad kurjategijad piiriüleselt koostööd või põgenevad pärast kuritöö sooritamist riikidesse, kus on kerge “ära kaduda”.

Tegu on võidurelvastumisega, millest suur osa põhineb tehnoloogilistel vahenditel ja teadmistel küberruumi arhitektuurist. Sarnaselt krüpteeritud dokumentide lahti murdmise ja uute, keerulisemate lahenduste kasutuselevõtu köieveost põhineb julgeoleku tagamine globaliseeruvas maailmas pideval lahingul teadmiste, ressursside ja innovaatiliste lahenduste omandamisel. Kes jääb peale? Ikka see, kes suudab tulla viimasel hetkel välja kõige nutikamate ja praktilises küberelus kasutatavate lahendustega.

Lõpetuseks on teema juures üks kõige olulisemaid aspekte infotehnoloogiate väga tugev läbi põimumine infrastruktuuridega. Kui interneti ja lokaalsete arvutite võrgustike abil on võimalik kontrollida energiat, transporti, elektrisüsteeme, veevärki ja pangandust, siis muudab see globaalselt opereerivate kurjategijate potentsiaalset saaki väga suureks. Juba praegu on taolised elektrooniliselt kontrollitavad infrastruktuuride süsteemid üsna tundlikud rünnakute vastu. Rääkimata sellest, kui rahvusvahelisel tasandil tegutsevad terroristid saavad veelgi kõrgemini spetsiliseeritumaks ja omandavad oskused taoliste süsteemide lahti murdmiseks ning hävitamiseks.